Martin Klöker koos Caspari ja Catharinaga värskes Sirbis: Armastus allikate vahel

17. aprillil 2026 ilmus Sirbis intervjuu Kirjandusinstituudi juhtivteaduri, aadliprojekti liikme Martin Klökeriga tema pikaajalisest uurimistööst ning uuest, kaheköitelisest allikapublikatsioonist “Caspar und Catharina. Eine Revaler Liebe in Dokumenten des 17. Jahrhunderts”. Martin Klökerit usutlesid teine aadliprojekti liige, Kirjandusinstituudi vanema kirjanduse osakonna juhataja Kaarel Vanamölder ja Madli Vanamölder.

 

Kaarel Vanamölder, Madli Vanamölder

Armastus allikate vahel

Germanist Martin Klöker: „On hämmastav, kui hästi mõistame keelelisest distantsist hoolimata, mida XVII sajandi inimesed on püüdnud väljendada, ja et tunneme neile südamest kaasa.“

 

Martin Klöker on saksa kirjandusajaloolane ja germanist, Eesti- ja Liivimaa vanema saksakeelse kirjanduse pikaajaline ja tunnustatud uurija, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi juhtivteadur. 2020. aastal avaldas Klöker arhiiviallikate publikatsioonina veidi üle saja armastuskirja. Need on kirjutanud teineteisele aastatel 1636–1652 literaat ja Eestimaa rüütelkonna sekretär, abielumees Caspar Meyer (u 1605–1654) ning Tallinna vallaline kaupmehetütar Catharina von der Hoyen (snd u 1621), kelle suhe sai linnas teatavaks ja tekitas vastakaid reaktsioone. Nüüd on Klöker koondanud kaante vahele üle kuuesaja lisadokumendi või nende katkeid mitmetest arhiividest vahemikust 1627–1663, kokku üheksasajal leheküljel, ning esitlenud uut kaheköitelist allikapublikatsiooni „Caspar ja Catharina 2“.

Oled oma Caspari ja Catharina raamatud alapealkirjastanud „Ühe Tallinna armastuse loona“. Kuidas näed sa ise neid kolme teost? Kas on tegu eelkõige teadusliku allikapublikatsiooniga või jutustad selle kaudu siiski üht lugu?

Olen püüdnud need kaks lähenemist ühendada. Uus allikapublikatsioon sündis vajadusest leida Caspari ja Catharina kirjade toimetamiseks ja avaldamiseks taustmaterjali. Enamik kirju ei ole dateeritud, mistõttu oli ebaselge nii nende järjestus kui ka armastusloo areng. Iga kirja puhul tuli välja selgitada kirjutamisaeg, tuginedes mainitud isikutele ja sündmustele. Selleks oli vaja rohkelt taustateadmisi, tunda olulisemaid ja vähem olulisi sündmusi ja seiku, mida Caspar ja Catharina ise kogesid või mis sel ajal linnas aset leidsid. Nii see dokumentide kogumik kujuneski, sisaldades peamiselt toonaste kohtuasjade materjale, kirjavahetust, lepinguid, kviitungeid jpm.

Alguses arvasin, et mõned olulisemad kõrvalallikad võiks avaldada koos kirjadega juba esimeses köites. Kuid materjali kasvades ja uute, kirjades puuduvate oluliste andmete ilmnemisel sai selgeks, et neid tuleb käsitleda eraldi. Oluline oli, et kirjad ei kaotaks oma iseseisvat väärtust armastuskirjavahetusena. Kui esimene osa sai valmis, mõistsin, et muud allikad on armastusloo seisukohalt ehk selle kulu mõistmiseks ning peategelaste hindamiseks sama tähtsad, kui mitte olulisemadki. Mind paelus arhiivimaterjali mitmekesisus. Tahtsin näidata ka seal peegelduvat hämmastavalt rikkalikku kirjakultuuri, sest see on ju teatud mõttes alus, millelt need armastuskirjad on sündinud.

Mind köitis võimalus näidata, kuidas näiteks Caspar kirjutas ühelt poolt armastuskirju koos luuletustega ja teiselt poolt koostas oma ametikohustuste tõttu iga päev väga palju erinevaid kirjalikke dokumente – ta oli tõeline kirjutamisprofessionaal. Sama huvitav oli jälgida Catharina kirjutamisoskuse arengut; mul õnnestus leida ka mõningad tema tekstid, mis seda valgustavad.

Selles mõttes võib antud juhul armastusloo jutustamist ehk nimetada jutustamiseks koos allikatega ja allikatest lähtuvalt. Olen püüdnud lasta allikatel endil kõnelda, lisanud vaid lühikesi sissejuhatusi, üleminekuid ja selgitusi, et paigutada dokumendid nende tähenduse poolest õigesse konteksti, hõlbustamaks mõistmist.

Loodan, et need kaks tasandit toimivad koos: lugeja saab jälgida tõeliselt põneva armastusloo arengut jutustusena, ent kasutada ka publitseeritud kirju ja dokumente kas teiste või täiendavate uurimisküsimuste lahendamiseks, süveneda nende kaudu konteksti põhjalikumalt, kui pelk narratiiv seda võimaldaks.

Teatud mõttes on tegemist armastuslooga kahel tasandil: kirjad olid suuremas osas salajased, nagu ka Caspari ja Catharina suhe – tänapäeval räägiksime nende puhul privaatsfäärist. Dokumendid seevastu näitavad loo avalikku külge, seda, mida nägid ja kogesid ümbritsevad inimesed. Kuid loomulikult on need kaks tasandit tihedalt seotud ja sõltuvad teineteisest, andes vastastikku teavet näiteks juhul, kui dokumente või kirju (enam) ei ole. Selles mõttes on kogu narratiiv mosaiik, mis koosneb lugematutest tükkidest ja mille saab järk-järgult kokku panna. Paljud lüngad on jäänud siiski alles.

Kas tundsid ühtäkki, et sa mitte ainult ei uuri nende lugu, vaid ka kujundad seda? Kas ajaloolasest ei saa mitte loo kaasautor?

Jah, selles mõttes sai minust teataval määral autor, kes teksti korraldab ja kokku paneb, kuid loomulikult on jäänud kronoloogia teksti edasiandmise põhistruktuuriks. See nõuab mõnikord ka ristviiteid varasematele ja hilisematele sündmustele. Teadlik tekstivalik on seega vältimatu.

Muidugi oleksin võinud esitada kõik Caspari ja Catharina enda loodud või neid puudutavad tekstid – see ongi põhimõtteliselt kõige olulisem valikukriteerium. Kuid probleem seisneb nende hulgas. Caspar koostas sekretärina lugematul hulgal dokumente, alates lühematest tekstidest kuni rüütelkonna koosolekute protokollideni. Osa neist on säilinud ärakirjadena, osad vaid tema käsikirjaliste kontseptidena. Kõike avaldada oleks olnud liiga mahukas ettevõtmine, kuigi nii oleks saanud võib-olla olulist teavet näiteks tema liikumiste kohta.

Sellistel juhtudel olen püüdnud pikemad dokumendid vaid ära märkida või publitseerinud neist väljavõtteid, et need kontekstis kaduma ei läheks ja oleksid vajadusel arhiividest leitavad. Ent olen kaasanud mõningaid dokumente, mis ei ole armastajatega otseselt seotud, kuid loovad vajaliku tausta, kirjeldavad aset leidnud sündmusi nende lähiümbruses. Näiteks naabri ja sõbra Marten Hartwigi juhtum: too mitte ainult ei kohelnud oma vana abikaasat halvasti, vaid pettis teda teenijatüdrukuga. Sellised lood ei saanud jätta Casparit mõjutamata.

Tausta lisamine on paratamatult subjektiivne. Valisin lood, mis tundusid piisavalt olulised mõistmaks paremini Caspari ja Catharina lugu.

Kas teise osa koostamine pani su peategelasi teisiti nägema?

Jah, kindlasti. Kuigi tundsin suuremat osa dokumentidest juba kirjade väljaande koostamise ajal, tõi nende täpne transkribeerimine, toimetamine ja kommenteerimine selgemalt esile nende sisemise dünaamika. Kirjade põhjal avaneb pigem õnnetu armastuslugu oma tõusude ja mõõnadega – lugu lootusest ja truudusest, mis ei leia õnnelikku lõppu. Dokumendid lisavad aga hulgaliselt uusi tahke ning näitavad armastajaid nii igapäevastes kui ka erakorralistes olukordades. Nii muutuvad nad palju elavamaks ja mitmetahulisemaks.

Loe intervjuud edasi Sirbist.