Kristi Viidingu ettekanne NNRS-i konverentsil Hermann Schwembleri sonettide looduskäsitlusest

8.–10. oktoobril 2026 toimus Göteborgi Ülikoolis Põhjamaade Renessansiuurijate võrgustiku (Nordic Network for Renaissance Studies) seitsmes rahvusvaheline konverents „Renaissance Ecologies“. Konverents tõi lisaks Põhjamaade renessansiuurijaile kokku rohkem kui 20 Euroopa ja Ameerika riigi teadlased, kes pidasid 19 sektsioonis ligi 50 ettekannet.

Kirjandusinstituudi vanema kirjanduse osakond korraldas koos Tšehhi Teaduste Akadeemia Filosoofia Instituudiga sektsiooni „Looduskatastroofide kujutamine Põhja- ja Kesk-Euroopa 16.–17. sajandi kirjanduses“. Sektsiooni eesmärk oli analüüsida, kuidas varauusaja humanistid kujutasid ladina- ja rahvakeelsetes (tšehhi ja saksa) tekstides ebatavalisi loodusnähtusi, nagu üleujutused, tormid, maavärinad ja ilmastikukõikumised. Vaatluse all oli periood 16. sajandi keskpaigast kuni 17. sajandi keskpaigani, mil Wittenbergi ülikoolist pärinev protestantlik õpetus avaldas tugevat mõju mõlemale vaadeldavale piirkonnale. Selleks ajaks oli Wittenbergis õppinud mitu põlvkonda Liivi- ja Böömimaa haritlasi. Kuigi tollaste looduskatastroofe käsitlevate tekstide ning protestantliku teoloogia ja eshatoloogilise mõtlemise seoseid on põhjalikult uuritud, pole seda teemat vaadeldud ökokriitilisest vaatenurgast. Wittenbergi loodusfilosoofiline mudel oli tugevalt antropotsentriline: Jumalat mõisteti kogu maailma looja ja esmapõhjusena ning valitses arusaam, et Jumal on loonud looduse inimeste jaoks, tehes selle neile täielikult kättesaadavaks ning tagades, et see teeniks inimese huve ja vajadusi. Kui Tšehhi kolleegide ettekanded olid diskursusepõhised – maavärinate ja üleujutuste oma – ning puudutasid nende teemade käsitlemisel kasutatud retoorilisi võtteid ja intertekstuaalseid seoseid teaduslikes, religioossetes ja luuletekstides, siis aadliprojekti juhtivteadur Kristi Viiding lähenes teemale žanripõhiselt, käsitledes 17. sajandi keskpaigas Liivimaal tegutsenud teenistusaadliku Hermann Schwembleri sonette. Ta näitas oma ettekandes, et ehkki puänteeritud sonetivorm tingis looduskäsitluse fragmenteerituse, tihti ka allegoorilisuse ja emotsionaalsuse, oli üldarusaam looduskatastroofidest kui jumala tahtel ja sekkumisel toimuvast endiselt varasema Wittenbergi õpetuse mõju all. Ehkki inimtegevus ei saanud Schwembleri tõlgenduses looduskatastroofe põhjustada, pidi inimene igapäevases suhtes loodusega reageerima loodusjõudude metsikusele, kuid rakendama juba loodusjõude ka enda huvides.