Kristi Viiding analüüsis konverentsil Innsbruckis Liivimaa varauusaegset õpetlasvabariiki (res publica literaria)

24.-25. septembril 2026 osales aadliprojekti juhtivteadur Kristi Viiding Innsbrucki Ülikoolis peetud NeoLatina võrgustiku 26. konverentsil, mille teemaks oli seekord vanad ja uued autoriteedid uusladina autorite eneserepresentatsioonis.

NeoLatina konverentse on korraldatud igal aastal alates 1999. aastast; alates 2013. aastast on nende korraldajateks vaheldumisi Würzburgi, Freiburgi ja Innsbrucki ülikool. Konverentsid on pühendatud uusladina autoritele ja teemadele, mis on neis kolmes ülikoolis tehtava uurimistöö keskmes. Seekordse konverentsi 19 ettekannet Austria, Eesti, Hollandi, Itaalia, Kreeka, Saksa, Suurbritannia, Šveitsi ja Taani teadlastelt olid pühendatud varauusaja õpetlasvabariigile – mida see endast kujutas, kes said selles osaleda, milline oli võrgustike ja patronaaži roll, aga ka teadmiste tootmise ja levitamise areng varauusajal, aga eeskätt sellele, milliseid strateegiaid kasutasid uusladina autorid, et tollaste teadlaste võrgustikega liituda. Varauusaegsed teadlased, eriti marginaliseeritud rühmadesse kuuluvad teadlased – naisautorid, usuvähemuste liikmed või perifeerias kirjutavad õpetlased kasutasid tekstuaalsel ja pragmaatilisel tasandil uuenduslikke ja kohati üllatavaid legitimeerimise ja autoriseerimise strateegiaid, et esitleda end teadlasena ja oma positsiooni res publica literaria’s.
Kristi Viiding analüüsis oma ettekandes, millal ja milliseid strateegiaid kasutasid liivimaa õpetlased kohaliku õpetlasvabariigi loomisel. Ettekandele järgnenud elavas diskussioonis selgus, et Liivimaa teadlaskogukond võis olla perifeerne küll geograafiliselt, kuid eneseesitlusstrateegiate poolest ei erinetud Kesk-, Lääne- ja Põhja-Euroopa arengutest üldse.